Trammi Park

Kui sageli ärkad sa hommikuti üles umbes sellise mõttega, et kurat - mu elu on ikka täielik lill! Viimased kümme aastat on järjest hästi läinud, millegi suuremaga pole kapitaalselt rappa vedanud, sõbrad hoolivad ja lähedased armastavad. George W. Bush pole enam president, kolmas maailmasõda pole veel alanud ja üleüldse-on-kõik-super-funky.

Mõnikord ikka ju juhtub.

Siis kõlab ehk tuttavana näiteks selline arutluskäik, et majandussurutis on tegelikult ju lahe. Või näiteks rõõmsad kilked sellekohta, et poodides käivad stabiilselt aled, korterit üürides saab tuima näoga 30% alla küsida ja teenindus restoranis on muutunud selliseks, et kohvi tuuakse kohale naeratuse, kniksu ja põsemusiga, mitte ei visata tassi kaugelt lauale nähvates, "jäta kümme prossa tippi, raisk!"

Ajal, mil keskseks teemaks on langev majandus ja muidu raske saatuse kurtmine, ütles sõber tabavalt, et tema näiteks pole nädal aega uudiseid lugenud ja elu muutus hoopis rõõmsamaks. Ilm on selge, kevad on sama ilus kui eelmine aasta - käi ainult ringi vunts viiene ees ja sära.

Ma olen nõus sellega, et kui iga jumala päev tüdimuseni käiatakse lehtedes, uudistes ja seltskondlikes vestlustes seda, et kui kuradi raske meil elu ikka tegelikult on, hakkab see ühel hetkel lihtsalt nii ajudele, et blokeerid seda täielikult ja teadlikult.

Elades oma igapäevast elu, ärgates soojas ilusa vaatega magamistoas, töötades kontoris kus töötavad õnnelikud ja rõõmasad inimesed (ilma sarkasimita sealjuures) ning käies õhtuti väljas toredates klubides nende samade imeliste inimestega aega veetmas on kogu seda ümber-ringi toimuvat jama suht kerge ignoreerida.

Ma ausalt ei tea palju on Põhja-Tallinnasse kodutuid juurde tekkinud või kui palju rohkem inimesi kuskil maakohtades end vaikselt surnuks joob, sest ehitusfirma enam tööd ei anna. Tõtt-öelda, ma isegi ei taha teada, sest mul on oma mured. Miks ma peaksin üldse morjenduma sellistest asjadest? Minul läheb ju hästi ja võlgu pole ma selle eest kellelegi.

Ainsateks muredeks on ehk asjaolud, et tarkpead Toompeal tahavad aasta pensionisambasse omalt poolt raha maksmata jätta ja töötute ülevalpidamiseks, minu teenitud palgale 3% juurde väänata.

Ehk siis: Elu on tegelikult päris tore ja see töötute ja vasakpoolsete ulgumine on pisut ära tüüdanud.

Mõningate kirjanduslike liialdustega on see enam-vähem täpselt see mida ma olen viimasel ajal Eesti toimuva kohta mõelnud. Lisaks eelnevale, valdab mind selline karvane tunne, et suur osa inimesi kes minuga kodumaad jagavad ning kellel on olnud õnn mitte nö hammasrataste vahele jääda, mõtlevad ka just täpselt nii. Ma polnud ka seni leidnud head põhjust nende seisukohtade olulisemaks revideerimiseks.

Ei teagi miks, aga täna leidsin endalt esimest korda tõsisemalt küsimas seda, et kuidas ma ise suhtuks taoliselt mõtlevatesse inimestesse kui oleksin täna hoopis nende 56000 seas, kelle elu on täna osutunud mitte-nii-väga-lilleks? Sealt kooruvatest vastusevariantidest ausalt-öeldes ei meeldinud eriti ükski.

Segastel asjaoludel on erinevad Eesti ajaloolased, presidendid jne - püüdnud Eestit positsioneerida oma kuuluvuselt skandinaavia ja Soomega ühtse üksusena. Teisisõnu me oleme põhjala. Seda keelelistel, kultuurilistel ja muudel segastel põhjustel.

Leedukad identifitseerisid ennast kesk-eurooplastena (Leedu-Poola Keisri-riik junõu) ning lätlastest ei saa keegi siiani aru.

Eesti püüd olla osa põhjalast oli nagu post-sovjetliku riigi wishful thinking mis lõi eredalt välja üheksakümnendate alguses, kui kontrast Eesti ja Skandinaavia vahel oli eriti suur. Ennast põhjalana identifitseerimine oli nagu väikese poisi minek suurte poiste kampa, mis sisaldab endast püüet olla samasugune nagu "suured ja tugevad", mis tähendab, et Eesti püüdis teha järgi samu asju, mida teised tegid ees. Kujutan ette, et kõrvalt vaadates oli see päris naljakas.

Anyway - aeg on möödunud, kontrast Eesti ja põhjala riikide vahel vähenenud. On siis Eesti ka tegelikult osa põhjalast? Vaevalt.

Majandusliku vahe vähenemisel on Eesti järjest lihtsamini võrreldav Soome ja Rootsiga. Eesile hakkavad kerkima need omadused riigi iseloomus mille alusel tegelikult peaks riiki kuhugi paigutama ning see mis siit paistab ei ole väga põhjamaine.

Mõned näited:

Põhjala inimesed on über-ökod - sõidavad pisikeste autodega ja eelistavad liikuda moodsate rongidega. Eestlane samal ajal armastab suurt dziipi, sest sõidus olevad rongid on need samad millega Vaino Väljas omal ajal Moskvas käis.

Põhjalas on raha vahend, Eestis on raha eesmärk ("jõuame viie rikkama riigi sekka", jne).

Põhjalas on poliitiline korrektsus, võrdõiguslikus ja tolerants inimestesse sügavalt juurdunud omadus samal ajal kui Eestis on tegemist õpitud käitumisnormidega, mille "omade inimeste seas" võib ära unustada. Näiteks proovige kunagi Rootslastele rääkida mõnda klassikalist neegrinalja - nad ei saa sellest lihtsalt aru ja vaatavad selle rääkijat piinlikult aga kurva ning mõistva pilguga (just nagu vaataksid kurbusega 4 aastast arengupuudega last kes on mingi just lollusega hakkama saanud).

Põhjalas usutakse, et kõigile peab andma võrdsed võimalused ning kedagi ei tohi ühiskonnas nö "maha jätta", Eestis on aga "iga mees ise oma õnne sepp".

Ehk siis, Eesti sobib põhjalasse täpselt samamoodi nagu Shrek lumivalgukeste aastakokkutulekule. On küll muinasjutu tegelane aga pärit pisut teisest muinasjutust.

Kui mõelda, kust võiks olla pärit suurt-autot armastav, "do it yourself" suhtumisega ning ühiskonna survel viisakas ja poliitiliselt korrektne inimene - siis silme ees kangastub viiekümnendates Texase rancho omanik. Kes on uhke oma no-nonsense suhtumise, oma vahenditega saavutatud eesmärkide ja nahast saabaste üle. Nö Põhjalas võib seda inimest ennekõike näha turistina.

Sellest lähtuvalt sobib minu arvates Eesti nagu rusikas silmaauku 51. osariigina kuhugi Texase, Oklahoma ja Arkansase vahele. Ainus millega meil pisut nihu on läinud on geograafiline positsioon (kuidagi oleme sattunud nende segaste põhjamaalaste keskele) aga see on lahendatav probleem.

Prantslastel on üks maakond (Prantsuse Guajaana) näiteks Lõuna-Ameerikas. Miks ei võiks USA'l olla üks osariik Ida-Euroopas? Eesti võiks riiklikul tasemel taotleda Ühendriikide osariigi staatust. Arvestades ülalkirjeldatut oleks see igati loogiline - pluss, see annaks suure hunniku igasuguseid mõnusaid boonuseid:

- Kaoks viisa probleem USAsse sõidul.
- Saaksime osa võtta aktiivselt maailma kõige suuremast tsirkusest (USA presidendi valimine)
- Võiksime hakata häbenemata uhkust tundma osariigi kultuurilise pärandi ja iseloomujoonte üle
- Ajaks täielikku hüsteeriasse EU välispoliitikud ja isand Venemaa presidendi.

Ühesõnaga nalja kui palju ja elu oleks lill!

Näib, et mu blogi pidamisse on tekkinud paus. Selles on loomulikult süüdi kõik teised peale minu. Veel üheks põhjuseks on olnud minu soovimatus millegi kallal joriseda (see on vist hea märk?).

Aga...

Seekord ei kirjuta ma üldse millestki halvas valguses ja eriti palju ei virise ka. Hoopis üks mõte tekkis seoses sellega kuidas meie kiratsev majandus mõõnast välja tuua ühe ülimalt lihtsa trikiga, millest kohe ka räägin.

Eestist räägitakse kui IT riigist ning iga suurem IT blogi on korra maininud seda kuidas meil igal pool WiFi on või seda, et meie ministrite koosolekutel asendab paberit läpakas. Eestlane tunneb uhkust selle üle, et ta käib pangas virtuaalselt ning seletab seda ilmse mõnuga uskumatult kuulavale turistile "Päris Euroopast". Isegi Wired kirjutas sellest, kuidas vaprad Eesti IT sõdurid ennastohverdavalt kaitsesid kodumaa informatsiooni tuiksooni kurjade vene IT piraatide vastu aprilli rahutustele järgnenud ajal.

Olles väike pindalalt aga suur IT'lt - tekib küsimus - kus on siis meie suured ja rahvusvahelised IT firmad, mis maailmas ilma teeksid? Kahest suurimast üks on sisult riigifirma (Elion) ja teine on uhkusega "Baltikumi Suurim" (Microlink). Maailma mastaabis on nad aga siiski kääbused. Eesti imelapsed Playtech ja Skype (millest viimane on küll üle maailma tuntud brand) on tänaseks keskmise suurusega IT ettevõtted, mitte aga firmad kes ostaksid endale Oracle, Ebay või Infosysi. Sama kehtib Webmedia Helmese ja teiste kohta.

Milles asi sõbrad?

Et Eesti on liiga väike? Tööjõudu liiga vähe millest tulenevalt laienemine keeruline? Üleüldine tööjõu puudus ja palgakasv?
Bullshit! Tsiteerides klassikuid: "Think like a winner!" Kui juba eos igasugused huvitavad ideed maetakse maha sellistel kaalutlustel: "Aga kui hästi hakkab minema, siis ei leia Tallinnast piisavalt inimesi" - siis pole polegi midagi teha, lahing on juba ette kaotatud. Eestlasele on kombeks praktiliselt mõelda ning unistamisega mitte tegeleda. Sellest lähtuvalt kipub "Lätti ja Leetu laienemine" olema tavalise Eesti firma julgeim tulevikuprognoos.

See ei ole suurelt mõtlemine ja sellepärast meil ei ole ka suuri firmasid. Eestlasi innustatakse olema töökad ja tublid, et jõuda 5 jõukama euroopa riigi sekka. Lõpuks me võibolla sel kombel sinna jõuamegi - vana eestlase kombel tööd rügades. Siiani lähtume Tamsaare motost "Tee tööd, näe vaeva - siis tuleb ka armastus". Töö on in - unistamine on out. Aga suureks nii ju ei saa.

Suureks saab ainult siis kui julgetakse unistada. Selle asemel, et neid unistusi praktilisel kaalutlustel kohe maa sisse tampida, peab neid toitma ja nende unistuste valdajaid innustama.

Usun et paljud teavad meist inimesi kellele ühel või teisel viisil on öeldud: "Mis sa seal oma selle väikese asjaga ikka nikerdad, mine parem panka tööle - seal saab normaalselt pappi!" Mille peale see inimene võtab kuulda kainet mõistust, loobub oma "lollist" ideest ja läheb panka normaalselt palka saama. The end.

Seega lahendus meie murele on ülimalt lihtne. Vähem praktilisust - rohkem unistamist. Sest unistustest kasvavad suured asjad!

Viimane lõik on praktilise meelega eestlasele, kes vajab konkreetset plaani ning minu mölast muidu aru ei saanud:
Ehitage rohkem garaaze ja laske oma prillidega sugulastel seal rahulikult toimetada. Ärge pekske neid tööle, sest võibolla on just sinu ehitatud garaazist välja astumas uus Bill Gates, Jobs või Packard...

Loetud aastad tagasi ei viitsinud ma liialt süveneda makromajanduse loengutesse ja sellest ajast saadik on kõik allamäge läinud. Majandusest ei tea ma mõhkugi, finantsterminoloogia on mulle võõras ja ma arvan siiani, et devalueerimine ja devalveerimine on sünonüümid.

Selliste algteadmistega ei tohiks üks ontlik inimene ealeski riikliku majanduse koha pealt sõna võtta. Igasugune minutaoliste selleteemaline targutamine peaks olema seadusega keelatud. Õnneks aga ma elan Eestis ja siin pole eriti tähtis mida sülg suhu või sulg paberile toob. Tähtis on midagi öelda ja kui seda piisavalt veendunult esitada siis mõni jääbki uskuma.

Pealegi elame riigis kus geniaalne eks-majandusminister (praegune Tallinna linnapea) tuli välja ideega, et need kes kodualenu maksmisega hätta jäävad võiksid evida riigi poolset kahjude korvamist. Ehk siis - kui laenu tagasi maksta ei jõua, kappab appi Hea onu Edgar, riigielarve kotiga seljas ja taob kenasti kõik kinni. Is nice!

Koomiline aspekt kogu asja juures on see, et selline artikkel avaldati tõsimeeli eesti ühe suuremas päevalehes. Võtmaks selle teema kokku olgu kohe öeldud, et see on täiesti debiilne idee. Umbes sama kui ma võtan keskmise eesti palga juures pool milli autolaenu - sõidan auto sodiks ja siis hakkan riigilt hüvitist nõudma, kuna "ma päris täpselt ei osanud sellise riskiga arvestada".

Maakeeli - idee seisneb selles, et toetagem riiklikult neid, kes võtavad riske arvestamata tagajärgedega. What next? Hakkame toetama purjus peaga kiiruse-ületajaid nende trahvide maksmisel, sest nad tõesti ei oskanud ette näha, et keegi neid vahele võtab. Come on!

Eriti äge selle sõnavõtu juures on veel see, et peale artikli avaldamist ilmusid kuskilt puu tagant välja majandusteadlased, kes tõsiste nägudega väitsid et Edgar Savisaar "ei ole kursis uuemate majandusteooriatega" ja et tema poolt esitatud idee ei ole üldiselt eriti hea.

Mis kuradi hilisemad majandusteooriad!?! Kas tõesti tahtis isand majandusteadlane öelda, et tsivilisatsiooni hällist saadik on kogu majandusteooria areng siis jõudnud 21. sajandi algusel järeldusele, et idiootne käitumine ei ole majanduslikult riigile kasulik? Issand sa näed ja ei mürista! Mille eest siis majandusteadlased Nobeli preemiaid viimased aastad saanud on? Tööde eest pealkirjadega "Üldiselt on Dollarid rohekat värvi"?

Mul on üha vähem kahju, et ma "sissejuhatust makromajandusse" liiga tõsiselt ei kuulanud ülikooli ajal.

Kui meie "tipp-poliitikud" ja majandusteadlased juba selliste "ideedega" välja tulevad siis miks ei või seda teha minusugune tavakodanik.

Seega minu idee - hakkame riiklikult toetama igasugust idiotismi, mida keegi piisavalt veendunult või originaalselt teeb. Lähtuvalt Dilberti printsiibist on nagunii kõik inimesed idioodid - miks mitte toetada seda omadust, mis on meid läbi evolutsiooni miljonite aastate kestel toonud siia, kus me täna oleme. Ehk siis õitsvas maailmas rinnasuurenduste, teleturu, britney spearsi ja märkimisväärse osa ameeriklastega kes arvavad, et evolutsiooniteooria õpetamine koolis viib lapsed otse põrgusse.

Selle süsteemi juurutamiseks ei ole palju vaja teha - algatuseks on vaja vaid mõned üksikud ideed rakendada:

- Kõik Darwini Auhinna saajad kuulutagem postuumselt Eestis rahvuskangelasteks ja nende sünnipäevad rahvuspühadeks.
- Riigikogus seadusandliku mandaadi saamiseks muutkem hääletussüsteemi. Ei võida mitte ettepanek, mis saab enamuse hääled, vaid ettepanek läbib edukalt lugemised ainult siis kui selle esitaja suudab ettepaneku esitamise hetkel vähemalt kümme sekundit järjest peeretada.
- Kaevame Põltsamaale Tunguusi meteoriidi kraatri täpse koopia, laseme selle vett täis ja kuulutame selle rahvusaardeks (ning hakkame seda 5 euri eest turistidele näitama).
- Ministri ja Presidendi kohtadele võivad kandideerida ainult lobotoomia läbinud isikud või need, kelle sõnavara ei ületa kahtsadat sõna (st sobiksid ka arenenumad Gorillad).
- jne

Esialgu peaks sellest ehk piisama.

PS. Olen teadlik, et blogikirjed on mul vist pea kõik negatiivse alatooniga või üldisemad virisemised millegi üle. Kuu aega tagasi andsin endale lubaduse, et järgmine blogikirje kirjutab millestki rõõmsast ja roosast. Idee püsis sihikindlalt ajukurdude vahel hetkeni kuni ma jälle meie suurte tarkpeade väljaültemisi meedia vahendusel lugeda sain. Aga ausalt - tulevikus mõtlen positiivsemalt (peale lobotoomiat).

...Just täpselt seda olevat kunagi küsinud räige vene aktsendiga noorsand ühe mu tuttava naisterahva käest. Puhtsüdamliku naeru peale olevat eesti keele grammatika nüansse mittemõistev rahajagaja aga hoopis ära jooksnud. Siiani ei või keegi kindlalt väita kas tegemist oli kahe rahvuse vahelise arusaamatusega või oli esmakordselt oma elus heategevusega algust teinud noormees asjade ootamatust pöördest lihtsalt segaduses ja otsustas parem oma raha teistega jagada.

See lugu lõppeski seal ära, hoolimate sellest, et selle loo naeruväärsus on täiesti võrreldav filantroopia ja heategevusega mille üle keegi miskipärast ei naera.

Et edasine liiga hägusaks ei muutuks, panen paika paar printsiipi millest lähtun:
1. Inimene ei ole oma olemuselt ei hea ega halb. Inimene on lihtsalt loom kes tahab et tal hea ja rahulik oleks elada.
2. Andmaks oma elule mõtet seavad inimesed endale eesmärke, mille nimel nad vaeva näevad. Olles eesmärgi saavutanud, ei kaota elu mitte mõtte vaid seatakse uus eesmärk, mille nimel siis samamoodi edasi vaeva nähakse.

Täiesti põhjendatud on küsimus, mis sellel kahel punktil on seotud heategevusega või selle naeruväärsusega? Proovin seletada.

Kujutage ette tavalist inimeset, elamas tavalist elu tavalises riigis kus ei ole parasjagu sõda, näljahäda, maavärinat, tuumakatastroofi, poole-ajuga diktaatorit või mõnda muud nuhtlust, mis ei laseks elu rahulikult elada. Suure tõenäosusega nende ridade lugeja seda on (va ebatõenäolised juhud - nt Põhja-Korea kodanik, kes oskab Eesti keelt ja kes loeb mu blogi).

Ajades rahulikult oma asja, käies koolis, tööl ja trennis rühib see kodanik visalt oma poolt seatud eesmärgi poole, et sinna jõudes uus püstitada. Muresid kui palju. Ja nüüd kogu selle idülli keskel hüppab talle ligi keset tänavat mingi aktivist kes hakkab pajatama aafrika nälgivatest lastest või Saudi-Araabia represseeritud naistest ning soovib allkirja mingile petitsioonile (või halvemal juhul raha).

Ilus päev täiesti pekki keeratud. Sest kui raha ei anna, siis on kodanikul süümepiinad ja kui ta raha annab, siis suure tõenäosusega saab sealt alguse allakäigu trepp, mis kellelegi midagi head ei too.

Mulle arusaamatul põhjusel on lääne heategevus oma definitsiooni järgi vastuvaieldamatult ja absoluutselt alati hea ja õige. Kui seda ignoreerida või mitte teha siis on inimene moraalselt laostunud või nihilist. See on absoluutne jama.

Heategevus praegusel kujul ei muuda mitte kunagi seda, et maailmas on need kellel on hea ja need kellel on halb. See, kui keegi võtab endale aafrikast kasulapse on idiootne ekstrentrism aga mitte heategu maailmale. Ükskõik kui palju raha ei pumbataks aafrikasse või ei üritataks kirjaoskamatule moslemile kuskil päraperses seletada, et "naine on ka inimene" ei kaota ära põhjust miks selline asi eksisteerib.

Põhjus on inimestes kellel on ebakonventsionaalsed viisid oma eesmärkide saavutamiseks. Kõik tahaksid, et neil oleks tore ja hea ja rahulik elada - seda sama tahab ka Darfuris ringi kappav Janjaweed. Millest aga ta erineb enamustest teistest inimestest, on see, et tal on miskipärast arusaam, et selle saavutamiseks peab ta käsi otsast raiuma, vägistama ja tapma.

Naiivne usk, et miljardite pumpamine maailma kaugetesse nurkadesse "üllate motiivide" alusel lahendab probleemid on ausaltöeldes lausa vastik. Heategevuse miljardid on päästnud elusid (ja päästavad ka edaspidi) kuid olen oma pensioni nõus panti panema, et see on täiesti lootusetu tegevus valdaval enamusel juhtudest, mil tavaline inimene sellega kokku puutub. Samas on see teema popp ja "müüb", nii et raske on sellega mitte kokku puutuda läbi "vastutustundlike" korporatsioonide.

Raha rahaks, see mõnikord vähemalt annab mõnele lapsele juua. Mis aga on täiesti debiilne on mingid protestijad, kes kellegi õiguste kaitseks eesmärgiga lääne inimesele probleemi olemust "teadvustada" tänavatel ringi tuiavad ja end puude külge aheldavad. Ausalt - sõitke pikalt om teadvustamisega. Iga inimene, kes oma nime kirjutada oskab teab kui palju probleeme maailmas on. Nende peale mõtlemine ajab pea valutama. Ainus mis selle asja veel hullemaks saab veel teha on fanaatikutest tainad, kes sul rahus oma elu elada ei lase. Kui neil fanaatikutel oleks tõesti niivõrd südames see teema, millega nad tegelevad, siis keegi võiks neile öelda, et "fair price" kohvi joomine New Yorki viienda avenüü kohvikus ei ole päris see, mida heategevuse all silmas peetakse.

Olengi pikalt keerutades jõudnud oma loo poindini. Suur osa heategevusest on bullshit. See on lihtsalt hulk inimesi meie ühiskonnas kes on seadnud endale eesmärgid teha "heategevust". Miks nad sellise eesmärgi võtavad - ei tea - võibolla, et leevendada oma südametunnistust, võibolla sellepärast, et neil pole midagi muud teha. See aga tähendab seda, et see on _nende_ eesmärk ja mitte minu oma.

Seega kallid heategevuslased, kui ma ei näita üles liigset entusiasmi, et teie oma eesmärke saavutada saaksite siis palun mõistvad suhtumist, või siis teiepoolset abi _minu_ eesmärkide saavutamisel. Siis võibolla jõuame, ehk kokkuleppele.